Teel

Kuldsed päikesekiired paistsid läbi puuvõra aknasse, Alfred istus otse päikseselaigus ja soojendas ennast, käes oli hommik ja Matilda avas oma sügavpruunid silmas. Ta teadis, mis päev täna on, tänasel päeval alustavad oma rännakut Alfred ja Matilda, Alfred oleks parem rahulikult kodus, aga Matilda kibeleb juba teele. Niikaua on ta oodanud, et ei suuda uskudagi, et lõpuks on see aeg kätte jõudnud. Saab heita endalt kohustused ja vaevad, liikuda rahulikus tempos, kiirustamata, võttes aega vaatamaks ümbrust ja tutvuamaks kõige uuega, mis teel ette jääb. Nüüd on käes tema aeg, kus saab ise enda eest seista, ei pea elama vanaema tahtmist mööda, lõpuks saab kodust välja.

Matilda sooviks on alati olnud iseseisvus, juba väiksena ei olnud ta kuigi vaimustuses grupitegevustest, mida koolis õpetada soovitakse. Matilda tundis ikka ja jälle kuidas teised teda pidurdavad, talle lihtsalt ei meeldi olla osake suuremast tervikust, osake grupist. Matilda tahab olla üksinda keegi, kasvõi üksinda mittekeegi, kuid olla keegi masinavärgis ta ei soovi, paljas idee sellest tekitab vastikust. Seetõttu läheb iseteadlik neiu Matilda reisile koos ananassiga, et saada rahu tuttavatest nägudest ja avastada uusi.

Mis nüüd muud kui kott rattale, Alfred korvi, ise sadulasse ning teele. Esimene sihtkoht, nagu juba enne mainitud, on Läti, esmalt tuleb aga läbida vana ja armas Eestimaa. Teekond võtab aega mitu päeva, ilm on suhteliselt sombune ja aegajalt tuleb taevast vihma, aga sellest pole hullu, Alfred suisab naudib vihma, ta tunneb kuidas niiskus mõjub hästi ta rohelisele tutile, kuuma päikse käes kipub see natuke närbuma. Retkel läbi Eesti otsutas Matilda mitte liialt peatuda ja aega viita, maailmale tarvis ikkagi tiir peale teha, kuid Kurekülas tehti siiski väike peatus ja Matilda lõi telgi püsti. (Õeldes: “lõi telgi püsti” mõtlen seda sõna-sõnalt, sest Matilda ei ole kuigi osav telgipüstitaja ja seetõttu peab tema telk lüües püsti minema, muud tal lihtsalt üle ei jää.) Kodust oldi Eestimaa mõistes juba kaugel ja Matilda hing kergelt puhkas, öösel ta lamas seal, oma püstilöödud telgi kõrval ja vaatas tähti, imeilus taevas. Kahjuks oli suveöö ja taevas ei läinud kunagi täielikult pimedaks, omades endiselt kergelt sinakat tooni. Matilda oli telgi ette lõkke süüdanud, et sooja saada ja toitu soojendada, kuid nüüd oli tal see meelest läinud ja ta lihtsalt lesis ja nautis.Matilda nägi lõkkevalguses oma šokolaadipruunide pikkade juustega lihtsalt imeline välja, Alfred oli alati lummatud, nagu alati ja ega tänane öögi erand olnud, tema lihtsalt istus ja vaatas, kuidas värelev lõkkevalgus Matildat valgustas.

Kaugusest kostusid sammud, Matilda ei pööranud alguses palju tähelepanu, aga kui sammud olid jõudnud juba lähemale, selgus, et sammud kannavad teekäijat, kes tuli lõkkekuma juurde, lootuses leida sooja ja seltsi. Teekäija nimi oli Jaan, teele oli ta asunud naaberkülast, eesmärgiga minna naist kosima, ta tõmbas põust uhkelt kosjaviina välja ja näitas seda seltskonnale. Jaan tundus olema küll juba 40-ndates meesterahvas, aga eesootava teo pärast oli ta närvis nagu 15-aastane oma elu esimesele kohtingule sammudes. Matilda uuris seepeale õnneliku naisukese kohta, kuid tuli välja, et Jaan veel isegi ei tea, keda ta kosib, vanaema olevat öelnud, et enne tema surma peab Jaan endale naise leidma ja kuna lõpp on lähedal, siis ei jäänud vaesel Jaanil muud üle, kui minna otsima endale kaasat, keset ööd. Matilda seepeale pajatas talle oma vanaemast, kuidas ta tahtis vaese Alfredi pitsale lõigata ja peab totruseks omada kodustatud ananassi, on nende vanaemadega alles raske, ei anna elamiseks asu. Õnneks ümbermaailmareisile vanaema kaasa ei tulnud, muidugi ta ei teadnud, et Matilda lähebki, aga see pole oluline.

Taevas hakkas andma esimesi märke peatsest päikesetõusust, Jaanil oli aeg lahkuda ja Matildal oli aeg magada, enne lahkumist otsustas Matilda natuke abiks olla ja aitas Jaanil ühe ilusa karikakrakimbu korjata, tuleb ehk kosimisel kasuks.

Kui Matilda Alfrediga üles ärkas, oli hommik juba alanud. Aega pole kaotada ja kiiresti asuti teele, telk löödi kokku, Alfred läks korvi ja Läti piir juba paistabki.

Algus

Kaugusest kostub: “Sile tee, sile tee, sile tee, künkad künkad künkad, auk, sile tee, sile tee, künkad künkad , sile tee, auk”. Mis võiks olla selle heli tekitajaks? Loomulikult on see kodustatud ananass, Alfred, Alfred on kõigile teada tuntud soliidses küpsusstaadiumis ananass. Olles alles väike ja toorevõitu tõi Vallo ta poest koju, eesmärk oli kinkida ta onupojale, onupoeg ei arvanud toorest anananassist kuigipalju ja kinkis ta edasi ühele oma sõbrale Pakri poolsaarel. Juhtumisi oli ta nimi Matilda, Matilda vaatas seda toorest ananassi ja mõtles, et oleks siis vähemalt küpski, on alles närused sõbrad. Matilda ei olnud päris tavaline neiu, kes oleks ilmselt lihtsalt oodanud, et ananass ära küpseks, Matilda otsustas, et temal on nüüdsest kodustatud ananass. Nimeks sai ta Alfred, seda seetõttu, et Alfred oli juhtumisi teatud teleseriaalis ühe väga toreda koera nimi. Matildal on nüüd aga ananass Alfred, kes alguses küll paistis natuke toores, kuid ajapikku küpses kenasti. Iida, Matilda vanaema, oleks Alfredi peaaegu pitsale lõiganud, aga õnneks ununesid Matildal võtmed koju ja ta pidi tagasi tulema. Seal Alfred siis oli, abitult lõikelaual, hetk hiljem ja Iida oleks tuti maha võtnud. Edaspidi Matilda enam Alfredit üksi koju ei jätnud, sest vanaema oleks Alfredi ilmselt endiselt patta ajanud. Kodustatud ananass ei kõla inimestele lihtsalt eriti kainelt.

Matilda armastas väga jalgrattaga sõita ja käis peaaegu igalpool rattaga, Alfred istub rõõmsalt rattakorvis ja laseb tuulel tutti sasida. Muidu on Alfred tavaliselt vaikne poiss, aga rattakorvis sõites meeldib talle kohutavalt laulda. Seepeale Matilda naeratab talle, tal on väga eriline naeratus, ei näe tihti naeratust, mis oleks nii armas ja südantsoojendav, Matilda naeratus teeb inimestel ka halvad päevad heaks. Kes on korra näinud Matilda naeratust soovib seda üha uuesti imetleda, sest raske on pilku eemaldada neilt täiuslikult huultelt, armsatelt naerulohkudelt ja pisikeselt ninalt. Matilda on üldse väga ilus neiu ja seetõttu laulab Alfred vahel ka siis, kui tal tegelikult tuju ei ole.

Niimoodi Alfred ja Matilda sõidavad kodukülas, kuid tegelikult on Matilda unistuseks on rännata jalgrattaga ümber maailma, Alfred ei ole sellest ideest väga vaimustuses, kuid mõninga torisemisega elab ta kõik üle, niikaua kui ta on koos Matildaga võib ta kõikjal viibida. Reisi algus peaks olema üsna varsti, kolme päeva pärast, sest siis saab Matilda täisealiseks ja on võimeline vastutama nii enese kui Alfredi eest. Sedasi Matilda plaanid ette näevadki, kolme päeva pärast pühitakse Pakri adru oma jalgelt ja asutakse pikale reisile, esimeseks sihiks on Läti.