Magamata ööd

Tee on pikk, jalad on lühikesed, väsinud, kurnatud. Pärast pikki päevi rattal, nägemata maailmas ühtainustki head inimest, on kadunud Matilda entusiastlik suhtumine. Ta šokolaadipruunid silmad on näkku pritsivast veest ja magamata öödest punaseks värvunud ja varem nii siidised juuksed on sakris, kaotanud oma läike. Teekonna raskus hakkab reaalsuseks muutuma, aga edasi tuleb minna, tagasiteed enam ei ole.

Alfred tunneb muret, tema armsal Matildal on kadunud silmist sära, muserdust õhkub igast hingetõmbest. Isegi laul ei tee ta olekut paremaks, Alfred ei oska muudmoodi Matildat kuidagi rõõmustada ka, ta ei oska üldse midagi muud teha. Kõige selle peale oli ka Alfred kurb, algselt ei osanud ta arvata, et reis võib vahepeal nii raske ja kurb olla, läbitud on alles pool Lätit, kodu ei ole tegelikult kaugel, kuid kodu pole koht kuhu nad suunduvad.

Päev hakkab õhtusse jõudma ja reisiseltskond peatub, suure tee äärest eemal, natuke eraldatud kohas, kus on vaikust. Vihma on viimasel ajal palju sadanud, seetõttu ei õnnestu lõket süüdata ja tuleb juba mitmendat päeva süüa kuivikuid. Varem oli ikka elav tuli see, mis annab jõudu edasisteks rännakuteks, et pidada vastu. Täna aga mitte, tuleb muudmoodi hakkama saada. Matilda pani Alfredi teki sisse magama ja ise läks välja, ta naudib ööd, tähti, kuud, vaikust. Aeg olla omaette, kuulmata inimmüra, näha iseenda ja kõigi inimeste väiksust ja tühisust. Matilda istub kännul, kuuleb okste praksumist, lehtede sahinat, ta mõtleb hetke ja läheb telki magama, täna pole öö, kus ta uurib.

Kui Alfred hommikul ärkab on Matilda juba ammu üleval, toimetab ja pakib, sööb hommikust. Ta nägu on muutunud kahvatumaks kui varem, ta vajaks hädasti puhkust siit maailmast, kuid tee ootab ja kauaks ei saa pidama jääda, vähemalt mitte veel, enne tuleb jõuda kaugemale.

Matilda on olnud teel juba tunde, nägemata midagi pilkupüüdvat. Ta väntab ja väntab, jalad tulitavad, kuid ees ootab pikem nauditav laskumine, kus saab lihtsalt liuelda. Laskudes paistab silma üks kirev telk, mille ääres on kenake lõke ja ninna immitseb kutsuvat toidulõhna. Talle meenub kui kaua ei ole ta saanud sooja toitu ja otsustab minna vaatama. Telk tundub lähemalt vaadates suhteliselt räbaldunud, see on vigvam, üllatav on seda näha Lätis. Telgi ette on kividest tehtud sõõr, kus põleb lõke, mille kohal ripu väike pott. Läheduses toimetab vanataat, ta tegevus tundub arusaamatu, ta otsib midagi maast, vahepeal ka maa seest. Matilda pargib ratta ja võtab Alfredi kaenlasse, sammub kindlalt taadi juurde, kes pole neid veel keset suurt toimetust märganud. Lähemale jõudes vaatab taat korra nende poole ja jätkab oma tegevust, mõne aja pärast hakkab ta rääkima ja ütleb, et pole ammu siin nii noort neiut näinud, “Mis toob sind siia?” Matilda pakub välja, et läheks lõkke äärde ja ta räägib täpsemalt, seepeale küsib aga taat, et kas ta süüa soovib, juhtumisi keedab ta praegu suppi ja otsib sellejaoks materjali. Matildale meeldib väga mõte soojast söögist ja tagasi lõkke äärde jõudes on ta isegi päris heas tujus.

Tuleb välja, et taat on ise ka väikestviisi rändurist hipi, kes elab looduse rütmi järgi ja ei hooli ühiskonnast, ta naudib üksindust mida pakub talle vigvam. Ta otsib toitu loodusest, mida aga parajasti leiab, täna näiteks on tal seenesupp. Mõne hetke pärast ulatatakse Matildale kauss supiga, vanamees ise on hallipäine, habetunud, on aru saada ta üksikust elulaadist, kuid ta pilk on terane, ta mõistab miks Matilda rändab, eemale kodust ja kõigest mida ta tunneb siin ilmas. Kergelt tunneb ta isegi kadedust, et ta on juba liiga vana millegi sellise jaoks, tema võimuses on veel olla ainult metsataat, kellele vahepeal harva satuvad rändurid külla.

Supis olevad seened on Matildale tundmatud, ta natuke kõhkleb, kuid nähes taati söömas ei suuda ta vastu panna ja pistab lusika suppi. Ammu pole ta saanud korralikku sooja sööki, see paitab ta meelt ja see ei tundu üldse tavalise supina. Pigem on see parim supp ta elus. Elu tuleb tagasi ta liikmetesse, tundub nagu näeks ta maailma selliselt, nagu ei kunagi varem. Matildal on selge, et raskusi tuleb veel, kuid see on seda väärt, tunda ennast vabana kõigest, mida ühiskond peale surub, nõuab, ootab. Täna öösel magab Matilda rahulikult, ta ei vaata tähti, on muudki mida näha.

Teel

Kuldsed päikesekiired paistsid läbi puuvõra aknasse, Alfred istus otse päikseselaigus ja soojendas ennast, käes oli hommik ja Matilda avas oma sügavpruunid silmas. Ta teadis, mis päev täna on, tänasel päeval alustavad oma rännakut Alfred ja Matilda, Alfred oleks parem rahulikult kodus, aga Matilda kibeleb juba teele. Niikaua on ta oodanud, et ei suuda uskudagi, et lõpuks on see aeg kätte jõudnud. Saab heita endalt kohustused ja vaevad, liikuda rahulikus tempos, kiirustamata, võttes aega vaatamaks ümbrust ja tutvuamaks kõige uuega, mis teel ette jääb. Nüüd on käes tema aeg, kus saab ise enda eest seista, ei pea elama vanaema tahtmist mööda, lõpuks saab kodust välja.

Matilda sooviks on alati olnud iseseisvus, juba väiksena ei olnud ta kuigi vaimustuses grupitegevustest, mida koolis õpetada soovitakse. Matilda tundis ikka ja jälle kuidas teised teda pidurdavad, talle lihtsalt ei meeldi olla osake suuremast tervikust, osake grupist. Matilda tahab olla üksinda keegi, kasvõi üksinda mittekeegi, kuid olla keegi masinavärgis ta ei soovi, paljas idee sellest tekitab vastikust. Seetõttu läheb iseteadlik neiu Matilda reisile koos ananassiga, et saada rahu tuttavatest nägudest ja avastada uusi.

Mis nüüd muud kui kott rattale, Alfred korvi, ise sadulasse ning teele. Esimene sihtkoht, nagu juba enne mainitud, on Läti, esmalt tuleb aga läbida vana ja armas Eestimaa. Teekond võtab aega mitu päeva, ilm on suhteliselt sombune ja aegajalt tuleb taevast vihma, aga sellest pole hullu, Alfred suisab naudib vihma, ta tunneb kuidas niiskus mõjub hästi ta rohelisele tutile, kuuma päikse käes kipub see natuke närbuma. Retkel läbi Eesti otsutas Matilda mitte liialt peatuda ja aega viita, maailmale tarvis ikkagi tiir peale teha, kuid Kurekülas tehti siiski väike peatus ja Matilda lõi telgi püsti. (Õeldes: “lõi telgi püsti” mõtlen seda sõna-sõnalt, sest Matilda ei ole kuigi osav telgipüstitaja ja seetõttu peab tema telk lüües püsti minema, muud tal lihtsalt üle ei jää.) Kodust oldi Eestimaa mõistes juba kaugel ja Matilda hing kergelt puhkas, öösel ta lamas seal, oma püstilöödud telgi kõrval ja vaatas tähti, imeilus taevas. Kahjuks oli suveöö ja taevas ei läinud kunagi täielikult pimedaks, omades endiselt kergelt sinakat tooni. Matilda oli telgi ette lõkke süüdanud, et sooja saada ja toitu soojendada, kuid nüüd oli tal see meelest läinud ja ta lihtsalt lesis ja nautis.Matilda nägi lõkkevalguses oma šokolaadipruunide pikkade juustega lihtsalt imeline välja, Alfred oli alati lummatud, nagu alati ja ega tänane öögi erand olnud, tema lihtsalt istus ja vaatas, kuidas värelev lõkkevalgus Matildat valgustas.

Kaugusest kostusid sammud, Matilda ei pööranud alguses palju tähelepanu, aga kui sammud olid jõudnud juba lähemale, selgus, et sammud kannavad teekäijat, kes tuli lõkkekuma juurde, lootuses leida sooja ja seltsi. Teekäija nimi oli Jaan, teele oli ta asunud naaberkülast, eesmärgiga minna naist kosima, ta tõmbas põust uhkelt kosjaviina välja ja näitas seda seltskonnale. Jaan tundus olema küll juba 40-ndates meesterahvas, aga eesootava teo pärast oli ta närvis nagu 15-aastane oma elu esimesele kohtingule sammudes. Matilda uuris seepeale õnneliku naisukese kohta, kuid tuli välja, et Jaan veel isegi ei tea, keda ta kosib, vanaema olevat öelnud, et enne tema surma peab Jaan endale naise leidma ja kuna lõpp on lähedal, siis ei jäänud vaesel Jaanil muud üle, kui minna otsima endale kaasat, keset ööd. Matilda seepeale pajatas talle oma vanaemast, kuidas ta tahtis vaese Alfredi pitsale lõigata ja peab totruseks omada kodustatud ananassi, on nende vanaemadega alles raske, ei anna elamiseks asu. Õnneks ümbermaailmareisile vanaema kaasa ei tulnud, muidugi ta ei teadnud, et Matilda lähebki, aga see pole oluline.

Taevas hakkas andma esimesi märke peatsest päikesetõusust, Jaanil oli aeg lahkuda ja Matildal oli aeg magada, enne lahkumist otsustas Matilda natuke abiks olla ja aitas Jaanil ühe ilusa karikakrakimbu korjata, tuleb ehk kosimisel kasuks.

Kui Matilda Alfrediga üles ärkas, oli hommik juba alanud. Aega pole kaotada ja kiiresti asuti teele, telk löödi kokku, Alfred läks korvi ja Läti piir juba paistabki.

Algus

Kaugusest kostub: “Sile tee, sile tee, sile tee, künkad künkad künkad, auk, sile tee, sile tee, künkad künkad , sile tee, auk”. Mis võiks olla selle heli tekitajaks? Loomulikult on see kodustatud ananass, Alfred, Alfred on kõigile teada tuntud soliidses küpsusstaadiumis ananass. Olles alles väike ja toorevõitu tõi Vallo ta poest koju, eesmärk oli kinkida ta onupojale, onupoeg ei arvanud toorest anananassist kuigipalju ja kinkis ta edasi ühele oma sõbrale Pakri poolsaarel. Juhtumisi oli ta nimi Matilda, Matilda vaatas seda toorest ananassi ja mõtles, et oleks siis vähemalt küpski, on alles närused sõbrad. Matilda ei olnud päris tavaline neiu, kes oleks ilmselt lihtsalt oodanud, et ananass ära küpseks, Matilda otsustas, et temal on nüüdsest kodustatud ananass. Nimeks sai ta Alfred, seda seetõttu, et Alfred oli juhtumisi teatud teleseriaalis ühe väga toreda koera nimi. Matildal on nüüd aga ananass Alfred, kes alguses küll paistis natuke toores, kuid ajapikku küpses kenasti. Iida, Matilda vanaema, oleks Alfredi peaaegu pitsale lõiganud, aga õnneks ununesid Matildal võtmed koju ja ta pidi tagasi tulema. Seal Alfred siis oli, abitult lõikelaual, hetk hiljem ja Iida oleks tuti maha võtnud. Edaspidi Matilda enam Alfredit üksi koju ei jätnud, sest vanaema oleks Alfredi ilmselt endiselt patta ajanud. Kodustatud ananass ei kõla inimestele lihtsalt eriti kainelt.

Matilda armastas väga jalgrattaga sõita ja käis peaaegu igalpool rattaga, Alfred istub rõõmsalt rattakorvis ja laseb tuulel tutti sasida. Muidu on Alfred tavaliselt vaikne poiss, aga rattakorvis sõites meeldib talle kohutavalt laulda. Seepeale Matilda naeratab talle, tal on väga eriline naeratus, ei näe tihti naeratust, mis oleks nii armas ja südantsoojendav, Matilda naeratus teeb inimestel ka halvad päevad heaks. Kes on korra näinud Matilda naeratust soovib seda üha uuesti imetleda, sest raske on pilku eemaldada neilt täiuslikult huultelt, armsatelt naerulohkudelt ja pisikeselt ninalt. Matilda on üldse väga ilus neiu ja seetõttu laulab Alfred vahel ka siis, kui tal tegelikult tuju ei ole.

Niimoodi Alfred ja Matilda sõidavad kodukülas, kuid tegelikult on Matilda unistuseks on rännata jalgrattaga ümber maailma, Alfred ei ole sellest ideest väga vaimustuses, kuid mõninga torisemisega elab ta kõik üle, niikaua kui ta on koos Matildaga võib ta kõikjal viibida. Reisi algus peaks olema üsna varsti, kolme päeva pärast, sest siis saab Matilda täisealiseks ja on võimeline vastutama nii enese kui Alfredi eest. Sedasi Matilda plaanid ette näevadki, kolme päeva pärast pühitakse Pakri adru oma jalgelt ja asutakse pikale reisile, esimeseks sihiks on Läti.