Magamata ööd

Tee on pikk, jalad on lühikesed, väsinud, kurnatud. Pärast pikki päevi rattal, nägemata maailmas ühtainustki head inimest, on kadunud Matilda entusiastlik suhtumine. Ta šokolaadipruunid silmad on näkku pritsivast veest ja magamata öödest punaseks värvunud ja varem nii siidised juuksed on sakris, kaotanud oma läike. Teekonna raskus hakkab reaalsuseks muutuma, aga edasi tuleb minna, tagasiteed enam ei ole.

Alfred tunneb muret, tema armsal Matildal on kadunud silmist sära, muserdust õhkub igast hingetõmbest. Isegi laul ei tee ta olekut paremaks, Alfred ei oska muudmoodi Matildat kuidagi rõõmustada ka, ta ei oska üldse midagi muud teha. Kõige selle peale oli ka Alfred kurb, algselt ei osanud ta arvata, et reis võib vahepeal nii raske ja kurb olla, läbitud on alles pool Lätit, kodu ei ole tegelikult kaugel, kuid kodu pole koht kuhu nad suunduvad.

Päev hakkab õhtusse jõudma ja reisiseltskond peatub, suure tee äärest eemal, natuke eraldatud kohas, kus on vaikust. Vihma on viimasel ajal palju sadanud, seetõttu ei õnnestu lõket süüdata ja tuleb juba mitmendat päeva süüa kuivikuid. Varem oli ikka elav tuli see, mis annab jõudu edasisteks rännakuteks, et pidada vastu. Täna aga mitte, tuleb muudmoodi hakkama saada. Matilda pani Alfredi teki sisse magama ja ise läks välja, ta naudib ööd, tähti, kuud, vaikust. Aeg olla omaette, kuulmata inimmüra, näha iseenda ja kõigi inimeste väiksust ja tühisust. Matilda istub kännul, kuuleb okste praksumist, lehtede sahinat, ta mõtleb hetke ja läheb telki magama, täna pole öö, kus ta uurib.

Kui Alfred hommikul ärkab on Matilda juba ammu üleval, toimetab ja pakib, sööb hommikust. Ta nägu on muutunud kahvatumaks kui varem, ta vajaks hädasti puhkust siit maailmast, kuid tee ootab ja kauaks ei saa pidama jääda, vähemalt mitte veel, enne tuleb jõuda kaugemale.

Matilda on olnud teel juba tunde, nägemata midagi pilkupüüdvat. Ta väntab ja väntab, jalad tulitavad, kuid ees ootab pikem nauditav laskumine, kus saab lihtsalt liuelda. Laskudes paistab silma üks kirev telk, mille ääres on kenake lõke ja ninna immitseb kutsuvat toidulõhna. Talle meenub kui kaua ei ole ta saanud sooja toitu ja otsustab minna vaatama. Telk tundub lähemalt vaadates suhteliselt räbaldunud, see on vigvam, üllatav on seda näha Lätis. Telgi ette on kividest tehtud sõõr, kus põleb lõke, mille kohal ripu väike pott. Läheduses toimetab vanataat, ta tegevus tundub arusaamatu, ta otsib midagi maast, vahepeal ka maa seest. Matilda pargib ratta ja võtab Alfredi kaenlasse, sammub kindlalt taadi juurde, kes pole neid veel keset suurt toimetust märganud. Lähemale jõudes vaatab taat korra nende poole ja jätkab oma tegevust, mõne aja pärast hakkab ta rääkima ja ütleb, et pole ammu siin nii noort neiut näinud, “Mis toob sind siia?” Matilda pakub välja, et läheks lõkke äärde ja ta räägib täpsemalt, seepeale küsib aga taat, et kas ta süüa soovib, juhtumisi keedab ta praegu suppi ja otsib sellejaoks materjali. Matildale meeldib väga mõte soojast söögist ja tagasi lõkke äärde jõudes on ta isegi päris heas tujus.

Tuleb välja, et taat on ise ka väikestviisi rändurist hipi, kes elab looduse rütmi järgi ja ei hooli ühiskonnast, ta naudib üksindust mida pakub talle vigvam. Ta otsib toitu loodusest, mida aga parajasti leiab, täna näiteks on tal seenesupp. Mõne hetke pärast ulatatakse Matildale kauss supiga, vanamees ise on hallipäine, habetunud, on aru saada ta üksikust elulaadist, kuid ta pilk on terane, ta mõistab miks Matilda rändab, eemale kodust ja kõigest mida ta tunneb siin ilmas. Kergelt tunneb ta isegi kadedust, et ta on juba liiga vana millegi sellise jaoks, tema võimuses on veel olla ainult metsataat, kellele vahepeal harva satuvad rändurid külla.

Supis olevad seened on Matildale tundmatud, ta natuke kõhkleb, kuid nähes taati söömas ei suuda ta vastu panna ja pistab lusika suppi. Ammu pole ta saanud korralikku sooja sööki, see paitab ta meelt ja see ei tundu üldse tavalise supina. Pigem on see parim supp ta elus. Elu tuleb tagasi ta liikmetesse, tundub nagu näeks ta maailma selliselt, nagu ei kunagi varem. Matildal on selge, et raskusi tuleb veel, kuid see on seda väärt, tunda ennast vabana kõigest, mida ühiskond peale surub, nõuab, ootab. Täna öösel magab Matilda rahulikult, ta ei vaata tähti, on muudki mida näha.